Neljas reisipäev viis meid Pisasse. Eks ikka seda kurikuulsat viltust torni
vaatama:)
Selline ta on:)

Meie ööbimiskohast oli Pisasse mööda kiirteed 174 km ning sõiduajaks näitas
2h 2 minutit. Otsustasime see kord valida kiirteed, mis on küll tasulised, kuid palju kiiremini saab kohale. Kiirteemaks sõltub läbitud vahemaast ning meil olid reisil need vahemikus 8-14 eurot ehk keskmiselt 12 eurot. Ajavõit oli seda raha väärt, eriti arvestades vahemaid.

Sõber Google abiga leidsin meile tasuta parkimisplatsi (free parking Via
Paparelli), kust oli kuulus viltune torn väikese jalutuskäigu kaugusel (1,5 km,
18 min). Ilm oli ilus päikeseline ja soe.
Meil oli kindel plaan ka torni tippu minna, kuid kohale jõudes ehmatas meid
esmalt pildil nähtav pikk järjekord. Läksime piletikassasse asja uurima ning selgus, et pileteid sai osta kindlaks kellaajaks ning see pikk järjekord ootas lihtsalt oma kellaajal sisse laskmist. Esialgne ehmatus oli asjata ning saime piletid kohe järgmisele sisenemisele (18 eurot inimene).
Torn ei seisa üksi, vaid kohe kõrval on ka katedraal (sisenemine piletihinna sees), eraldi pilet tuleb osta kabelisse sisenemiseks - see ümmargune majake üleval oleval pildil. Sinna meie ei läinud.
Kõige üllatavam oli, et kohe torni sisenedes tunned, et tegemist on viltuse torniga. Kujutasin ette, et seda tunneb pigem üleval tornis, aga kalle on nii suur, et seda on kohe tunda. Ning see on väga veider tunne. Kuidagi valesti
on kõik:)

Esimese asjana koguti kõik ühte ruumi kokku ja anti mõne minutiline ülevaade torni ajaloost. Torn hakkas kohe vajuma ning algset arhitekti polegi teada, sest tal oli nii piinlik lihtsalt:) Teised arhitektid lisasid korruseid sajandite jooksul juurde ja nende nimed on teada. Vahepeal torni ei pääsenud, aga alates 2001.a on see taas võimalik. Kui mina esimest korda Pisas käisin 2003.a, siis oli pilet liiga kallis ja tornis käis väga vähe inimesi. See kord tundus hind mõistlik ning nagu järjekorrastki näha on torni tippu minek väga populaarne.
Vaade katedraalile ja kabelile tornist:)

Torni tasub kindlasti ronida, mitte piirduda ainult selle väljast imetlemise ja tüüpiliste "torni hoidmise" piltide tegemisega (mida tasub ka muidugi
teha!:)).

Torni ronimisel oli ebameeldiv üllatus, et trepiastmed olid nii kulunud, et olid libedavõitu ning lisaks keskelt kaussi kulunud. Niigi oli kõik ju viltu ja kaldus:) Veidi kõhe oli, kuid tehtav ja saime tornis käidud. Väga väga lahe ja eriline kogemus! Soovitame soojalt!
Piletikassa on selles kollases hoones koos suveniiripoega:)

Kuna katedraali külastus oli piletihinna sees, käisime korraks ka seal.

Vaatasime natukene suveniiriputkades ringi ning sõime jäätist, siis oli juba aeg auto juurde tagasi jalutada, sest parkimine oli tasuta ainult kuni kella
16ni. Lisaks tahtsime ka korraks mere ääres käia.

Marina di Vecchio - rand 16 km (24 min) kaugusel Pisa tornist.

Rannas rahvast oli, kuid peamiselt peesitamas, sest vesi oli külm. 
Türreeni meri nähtud ja varbaidpidi veeski käidud, asusime tagasi koduteele.

Kiirteed on Itaalias nagu kiirteed ikka, kord jäävad rekkad jalgu, kord kihutatakse paremalt poolt mööda, aga ei midagi erilist (v.a ummikud nädalavahetusel nt Rooma sõites)... liikluse erilisus ootas meid alles ees!